Frankenstein

Lugesin viimasel ajal omajagu ilukirjanduslikku klassikat ja tegin mussi. Parajasti oli mul just Mary Shelley Frankenstein pooleli, kui bitcrushisin* selle koletisliku bassiheli, mis teoses kõlab. Tundsin end nagu laboris töötav maniakk ja sealt ei olnud enam suuri mõttelisi hüppeid vaja teha, et otsustada millise kontseptiga lugu disainida. See ongi kunst.

Tegelikult oli raamatu antagonist hea südamega, aga kuna kõik põlgasid ta tema ebatavalisuse tõttu ära, siis ta kibestus ja asus kättemaksule. Täpselt nagu mina, xoxo.

Kuula:

_{*on üks helidisaini värk.}