Hip-Hop 50

11. augustil 1973 oli New Yorgi noortel üks unikaalne rajoonipõks, kus kõigil oli hea olla. Unikaalne just muusika esitusviisi tõttu, kus kahe plaadimängijaga korrati ilma muu instrumentatsioonita rütmifragmente, millele mõned söakamad seletasid osavalt peale. Praegu ei tundu see idee võib-olla nii eriline, aga kunagi pidi keegi just sellise lahenduse peale esimesena tulema ;).

Kuna head asja tuleb ikka rohkem teha, ongi tänaseks sellest peost võrsunud rikkaliku ajalooga globaalne liikumine ja tööstus. Ikka tibusammudest penikoormasaabasteni. Selle jubilaarse päeva kontekstis on rahuldustpakkuv mõtiskleda kui palju elusid see kontsept puudutanud ja muutnud on. Sealhulgas minu oma. Võib-olla läbi minu ka sinu oma, maailmamastaabis isegi siin väikeses nurgakeses nimega Eesti.

Me kõik seisame hiiglaste õlgadel. 50 aastat tagasi, seal blokipeol olid nemad inspireeritud varasemate põlvkondade musikaalsest andekusest ja tegid sellest midagi uut. Nendest kasvasid järgmised artistid, tantsijad, produtsendid, joonistajad ja suured arutlejad, kes inspireerisid omakorda enda järeltulijaid. Nagu mina olin kunagi esmalt inspireeritud kahetuhandendate lääneranniku plaadifirmade väljalaskest Muusika Sinule (kunagine muusikasaade telekas mida vanaema juures nägin) vahendusel ja hiljem 90ndate räpist Youtube vahendusel.

Ilma taoliste kogemusteta ei oleks kindlasti näiteks Hanf Kungi olnud, sest me kõik oleme inspireeritud endale eelnenud inimeste tööst, mis sütitab visioone ka meie vaimusilmis sellest, mis on võimalik. See on ilus asi. Tänu algsele ideele teismelise AZMA peas, et davai, täna kirjutan terve paberi riime täis, on tänaseks isegi selle väikse, vaikse, kondise poisi lugusid kuulatud mingi 10 miljonit korda.

Ikka tibusammudest penikoormasaabasteni. Meil kõigil on rääkida oma lugu ja selleks on 10 miljonit viisi. Muusika on lihtsalt minu oma.