Ma elan kuldajastul. Meie Päikesesüsteem, kodutähega eesotsas on täpselt sellises eas, et temast nii kaugel oleval planeedil nagu Maa on mõnus olla. Planeedi enda geoloogiline vanus on täpselt selline, et olla varustatud mineraalide ja energiadeposiitidega, mille hüvedega nii hea on. Me pöörleme parajal kiirusel, planeedi tuum on parajalt kuum ja Kuu on meist samuti parajal kaugusel. Sellest tulenevalt on meil muuhulgas kaitsev magnetväli, mõõdukad ööpäevad, tõusud ja mõõnad. Need asjad ei ole alati nii olnud ja nad ei jää alati selliseks.
Ainuüksi me planeet on kujunenud üle nelja miljardi aasta, et võimaldada minu tänast heaolu ja kogu tsivilisatsiooni ajalugu mahub vaid 10 000-aastasesse geoloogilisse ajastikku, mida kutsutakse holotseeniks. See majutab endas kõik nii võimsatena tundunud riigid, kuningad, sõjad, legendid, ambitsioonid, armastused ja mured. Enne seda oli muidugi ka juba palju inimesi ja mitte kellelgi neist ei olnud valguskiiret internetti, mootorsõidukeid, antibiootikume või kaasaegset kanalisatsiooni. Minul on ja ma elan nii lühikest aega, et ma saan tõenäoliselt ammu enne otsa, kui kõik see. Milline privileeg.
Olen ka üsna tihti sellele varem mõelnud, et vot mis ajastu ikka kus elada. Ja just elada TÄPSELT sellisel ajastul kus tehnoloogia areneb tohutul kiirusel ja on kõik tänapäeva mugavused. Lausa kummaline ütleks. Samas millal paljud 100kond aastat tagasi võisid und näha kõige tavapärasematest tänapäeva mugavustest nagu näiteks elekter. Kahjuks nende mugavustega tuleb kontroll meie ja meie elude üle. Keegi ei taha nendest mugavustest lahti öelda ja liigume järjest suurema orjuse küüsi. Meie eluajal ehk seda kõige hullemat tagajärge ei näe aga lapselapsed saavad seda riikide õelust täiel nahal veel tunda, kui maavarade varud, toit ja muu sellise küllus justkui enam polegi reaalsus ja kapitalism kukub varisedes kokku, ning hakkab USA türannia kelleni jõuab toit elekter ja vesi, ning kelleni ei. Tundub veits ulmeline jutt, aga üsna tõenäoliselt me sinnapunkti ükshetk triivime oma eluga maal
Vanaisa ütles alati, et igal kepil kaks otsa. Kui mingid vennad vaevavad oma pead kuidas mind kontrollida, valin mina kasutada selle ajastu võimalusi, et olla oma Saabastega kass. Ma loodan, et kõik, kes minuga chillivad saavad ka inspi olla enda Saabastega kassid. Tänan, et jagasid oma mõtteid.