Ämblik

Mu elus on rohkem kui ühe korra ette tulnud olukordi, mis nõuavad vana ja tuttava mahajätmist ja nö uue lehekülje pööramist. Aga inimene on mugav ja valdavalt ei meeldi meile muutused, sest muutustega kaasnev üleminekuaeg on tavapärasest elustiilist tunduvalt volatiilsem, ebamugavam ja ettearvamatum. Seetõttu ongi nad meile muidugi kasulikud.

Las ma räägin sulle nüüd ühest ämblikust keda ma teadsin. Kutsume teda Albertiks, sest Ärni on juba võetud. Ta elas ühe vannitoa nurgas. Tal oli seal täitsa oma võrk ja territoorium, kus ta tõenäoliselt siis asju ajas. Seal vannitoa nurgas oli ka riiul, mis pakkus ta kodule lisavarju ja viise kuidas oma võrku punuda. Kahtlemata hinnatud kinnisvara ühele tublile ämblikule. See riiul oli seal vannitoas liikumatult seisnud aastaid. Keegi ei tea täpselt mitu. Nagu keegi ei tea ka mitu põlvkonda ämblikuid seal siis üles kasvas ja mitmes oli Albert.

Igatahes elu oli olnud kindel. Stabiilselt tuli peale niiskust, mis ergutas kohalikku mikrofloorat, millest sai kindlasti kõhu täis. Võrk oli tal uhke, tugeva ja valge niidiga. No ikka tõeline mõisahärra, kes oli ka ise külluslikult rasvane ja pikkade, karvaste jalgadega. Elu oli hea.

Samas polnud Albertil aimugi, et vannituba milles tema võrk asub, paikneb palju suuremas majas. Ja selles majas toimetavad lisaks temale muudki asjapulgad. Üks neist asjapulkadest asjatas lausa selles korteris, milles asus see vannituba, milles tema põlvkondadeülene pesa nii kindlana oli seisnud. Kuni ühel päeval juhtusid Alberti maailmast palju suuremas maailmas, sündmused, mis kulmineerusid sellega, et kõnealust riiulit liigutati esimest korda üle eoonidena tundunud ajahulga ja see paljastas esimest korda tema pesa välismaailmale.

Albert sattus paanikasse. Küll üritas ta ringi sibades plehku pista ja siis surnut mängida. Aga millestki polnud abi. Tema pesa oli avastatud ja tema ise oli läbipaistvast klaasist puuri langenud. Ahastuses võis ta vaid vaadata kuidas tema väärt rätsepatöö tõmmati maha ja pühiti minema. Kogu ta elu oli olnud seal. Enam ei ole miski endine. Selles segaduses tõusis järsku ta puur kõrgele õhku ja hakkas liikuma.

Ta tundis kuidas tema ümber muutub järjest pimedamaks ja külmemaks. Mis temast saab? Kas ta sureb? Kas ta elab? Kus on ta sõbrad, õed/vennad? Lapsed? Keegi ei tea kuhu ta viidud on või kust teda otsida, ta ei tea seda isegi. Järsku kukub ta puurist välja ja see suur hiiglane, kes ta kinni oli püüdnud, lahkub. Kõik jääb vaikseks. On kottpime ja külm. Pikka aega püsib ta liikumatult. Pole võrku, pole kodu. Pole kedagi ega midagi tuttavat.

Nüüd on ta selle sama maja keldris, mitte mugavas vannitoas, kus oli olnud nii soe ja mõnus, turvalisust pakkuv riiul. Alberti vaatenurgast võis ta sama hästi olla teisel kontinendil. Aga ta on elus. Ja ta on terve, vaba liikuma. Ta on vaba alustama uuesti. Ja ma võin vanduda, et ta ei andnud alla ega viitnud ülemäära aega seal nukrutsedes, vaid ta otsib juba praegu uut kohta kuhu enda võrk punuda. Veel suuremalt ja uhkemalt, sest ta on madafaking G.

Selles mõttes oleme me Albertiga väga sarnased. Ainult, et ta on tõenäoliselt palju kõvem vend kui mina. Respekt.