Ehk mida ma narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemisest elu kohta õppisin.
Inimesed on andekad. Nad ületavad tõeliseid väljakutseid ja lahendavad mitmekülgseid probleeme, et sebida endale doosi. Pole isegi vahet kas tegemist on kanepi, tubaka, joogi või millegi kangemaga. Tagajärgede tõsiduse ulatus ja selleks kuluv ajahulk küll varieerub, aga sõltuvuse psühholoogiline printsiip on põhimõtteliselt sama. Sellepärast lähebki tobivend kasvõi kahekümne miinuskraadiga talvel pimedas jalgsi läbi tuisu poodi, et pakk osta. Sest ta tahab seda ja ükski mägi või tuuleiil ei takista inimest, kes tunneb, et ta tõesti tahab või vajab midagi. Samal ajal võivad olla kodus nõud ja pesu pesemata. Töö- või kooliasjad piiri peal. Mitte, et nendega hakkama ei saaks, aga see pole lihtsalt prioriteet. See pole see, mis võtaks ära tunde nagu miskit oleks puudu.
Kanepisuitsetajad võivad olla tõeliselt loomingulised ja ettevõtlikud, et pilve saada. Rahapuudus ei ole teismelistel mingi takistus. Küll välja sebib. Et kuskilt saada pole, pole ka mingi probleem. Kuskilt ikka saab. Milline konstruktiivne suhtumine destruktiivse eesmärgi teenistuses. Suudaks vaid seda rakendada ka mujal ja kutid oleks 7-aastaga miljonärid. Pole vahet mis on kell, milline on ilm või vahemaa. Nad võivad oodata, külmetada, riskida, taluda nälga, janu ja unetust. Kus tahe seal viis pagan võtaks ja küll asja joonde ajab. Sellise suhtumise ja järjepidevusega jõuab paljudel aladel väga kõrgele tasemele. Ainult mõnuainete valdkonnas jõuab sellega madalale tasemele.
See on kõik, mis ma selle kohta praegu öelda tahtsin.
Õige jutt.